Mäletan, et olin väike, arvatavasti viiene või veelgi väiksem - mul oli kiikhobu, millel kiikudes armastasin väga laulda. „Kuidas küll oskavad suured inimesed laulda?”mõtlesin ma, tahtsin ka nii ja muudkui harjutasin küll kiigel, küll metsas. Laulsin oma lapselikust maailmast ning laulud lendasid minema kui kevadised pilved. See oli saladus, teiste ees ei meeldinud mul laulda.

Minu vanavanaisa oli küla koorijuht, meisterdas kandleid ja oli väga austatud mees. Vanaisa meisterdab viiuleid, juhtis ansamblit ja loob ise laule. Ema laulis ansamblis. Isa on torupillimeister ja mängib ka erinevaid eesti rahvapille ning akordioni. Minu hällilauludeks olid prantsuse valsid ning eesti lõõtspillihelid. Kaheksa aastaselt hakkasin torupilli mängima ning rändasime pereansambliga festivalidel mööda maailma. Muusika saatis mind kõikjal, kuid tookord oli minu põhitegevuseks joonistamine ja maalimine. Perekond lootis, et minust saab „suur” maalikunstnik, kuid ootamatult... läks kõik teisiti. Peale kunstikeskkooli lõpetamist asusin õppima Viljandi Kultuurikolledzisse (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia) rahvamuusika erialale. Seal avastasin enda jaoks kitarri. Esimest korda üle kitarrikeelte tõmmates tundsin, kuidas miski minu sees helgatas ja see moment muutis mu elu. Lapsepõlvest kaasa saadud hingehelin ärkas taas ning mõni aeg hiljem, said laulud kinni püütud.

Viljandi Kultuuriakadeemias süvenesin põhjalikumalt regilauludesse ning minu ees avanes hämmastav maailm, mis enne oli vaid põgusalt tunnetatav. Esivanemate arhailine nägemus ilmast, on saanud aluseks suurele osale minu hilisemast loomingust. See on maailmatunnetus, mis käib kaasas minu inimesks olemisega. Viljandis õppides rahvamuusikat ja meie esivanemate kultuuri, oli sammuke minu terviklikuks saamise poole tervikus ja lapsepõlvest ulatuvad niidiotsad said ühendatud.